Sissejuhatus

Möödunud on 30 aastat, mil isoleeriti AIDSi tekitav viirus HIV-1. Molekulaarfülogeneetilised uuringud näitavad, et HIV-pandeemia sai alguse Aafrika šimpansidel esinevastlähedasest viirusest SIVcpz, mis on inimestele üle kandunud ahvide küttimise ja lihakäitlemise käigus ajavahemikul 1902–1921. Üleilmse HIV-pandeemia lähtekohaks peetakse Kongo linna Kinshasat, mis oli 20. sajandi esimesel poolel kiiresti kasvav linn, mis lõi soodsad tingimused viiruse levikuks. Sealt pärinevad ka 2 kõige vanemat HIV-1 sisaldavat koeproovi (1959 ja 1960). HIV leviku esimene sihtkoht väljaspool Aafrikat oli Haiti, sealt edasi jõudis viirus ajavahemikul 1966–1972 USAsse. HIV-patogeneesi mehhanismid on komplekssed: peamine on CD4+ rakkude hävimine, mistõttu tekivad häired nii organismi humoraalse kui ka rakulise immuunsüsteemi toimimisel. Krooniline immuunaktivatsioon on üks tähtsaim tegur immuunpuudulikkuse tekkel. Viiruse isoleerimine ja elutsükli tundmaõppimine võimaldas antiviraalsete ravimite väljatöötamist. Esimene ravim loodi 1987. aastal (NRTI klass), kuid üksinda kasutades oli see väheefektiivne. 1995. aastal loodi uus klass ravimeid (PI) ja alustati kombinatsioonravi mitme toimeainega korraga ning see viis Euroopas AIDSi tekke ja suremuse 10-kordse vähenemiseni. Praegu kasutusel olevad ravimid liigitatakse toimemehhanismi alusel 5 erinevasse klassi ning surmatõvest on saanud ravimite abil kontrolli all hoitav krooniline haigus. Vaatamata pingutustele pole seni suudetud luua vaktsiini, kuid uuringud selles vallas jätkuvad. Eesti Arst 2013; 92(5):268–277