ÜLEVAADE – November 2013

Ärevushäirete psühhofarmakoloogia Schmiedebergist homseni

Autorid: Jaanus Harro

Artikli PDF

Sissejuhatus

Keemilisi ühendeid on inimesed ärevuse leevendamiseks tarvitanud juba eelajaloolistel aegadel. XIX sajandil hakati vaigistava toimega farmakone laialdaselt kasutama psühhiaatrilises praktikas. Sada aastat tagasi loodud barbituraadid tõid sellesse uue kvaliteedi ning järgmise põhimõttelise sammu võimaldas teha 1,4-bensodiasepiinide juhuslik avastamine 1950. aastatel. Bensodiasepiiniretseptorite kaudu toimivad rahustid mitte ainult ei leevenda kiiresti ärevust, vaid avaldavad ka krambivastast, lihaseid lõõgastavat ja uinutavat toimet. Kuigi bensodiasepiinid on ravimina suhteliselt ohutud, vähendavad nende kasutamisvõimalusi ravimiinteraktsioonid, eriti etüülalkoholiga, samuti üldine pärssiv toime ja sõltuvuse väljakujunemine. Bensodiasepiinide tarbimine on vähenenud tänu valikuvõimalusele, mida pakuvad antidepressandid (valikuliselt serotoniini tagasihaaret pärssivad ning serotoniini ja noradrenaliini tagasihaaret pärssivad ravimid), mis ongi kujunenud esmavalikuks ärevushäirete puhul. 2013. aasta Oswald Schmiedebergi loengus kirjeldati viimasel paaril aastakümnel tehtud katseid luua põhimõtteliselt uusi anksiolüütikume, keskendudes eriti neuropeptiidisüsteemidele. Paljulubavad uurimissuunad on selles vallas GABA-, glutamaadi- ja endokannabinoidsüsteemide valikulise toimega modulaatorid, aga ka neuropeptiidiretseptorite antagonistid ja mitme molekulaarse sihtmärgiga ravimid, mis loodetavasti juhatavad sisse senisest rohkem personaliseeritud ravimravi ajastu.Eesti Arst 2013; 92(10):565–573