D-dimeerid on lahustumatu fibriini laguproduktid. Fibrinogeeni molekul koosneb kahest välisest D-alast ja keskel asuvast E-piirkonnast. Veresoonesisese trombi lagunemisel plasmiin lõikab lahustumatud fibriini monomeerid laguproduktideks, mille hulka kuulub ka kahest D-regioonist koosnev molekul, mida nimetatakse D-dimeeriks. D-dimeeride sisaldus korreleerub hästi trombolüütilise aktiivsusega kehas.
D-dimeeride määramine seerumis on venoosse trombemboolia diagnostikas keskse tähtsusega. D-dimeeride määramisel on 100% tundlikkus, kui sümptomite kestus on alla 15 päeva. Kui sümptomid on püsinud üle 15 päeva, siis tundlikkus kahaneb 50%-ni. D-dimeeride sisaldus võib olla suurem ka teistel juhtudel, näiteks põletikuliste haiguste korral või siis kroonilise trombootilise aktiivsuse puhul. D-dimeeride sisaldus võib olla ka suurenenud vanemaealistel patsientidel ja ka haiglas viibivatel inimestel. Sellistel juhtudel on biomarkeri spetsiifilisus vähenenud. Lisaks on D-dimeeridel roll kopsuarteri trombemboolia (KATE) diagnostikas. D-dimeeride määramisel on negatiivne vastus piisav, et välistada KATE, ning edasist radioloogilist uuringut pole vaja. D-dimeeride väärtusel > 500 ng/ml on testi tundlikkus KATE suhtes > 90%. Lisaks on D-dimeeridel ka prognostiline väärtus: suuremate väärtuste juures on ka suremus suurem.
Aordi dissekatsiooni korral on D-dimeeride sisaldus suurenenud korrelatsioonis dissekatsiooni raskusastmega. D-dimeerid on suure tundlikkusega ning see võimaldab tõhusalt välistada ägeda dissekatsiooni olemasolu. Biomarkeri seos dissekatsiooniga on tingitud sekundaarsest koevigastusest, mis viib koefaktori vabanemiseni. See aktiveerib koagulatsioonikaskaadi ja seega suureneb ka fibrinolüütiline aktiivsus, tuues kaasa D-dimeeride sisalduse suurenemise.
Aordi aneurüsmi olemasolu kinnitamiseks pole konkreetset biomarkerit, kuid on leitud, et kõhuaordi aneurüsmi diameetri suurenemine on positiivses seoses D-dimeeride sisaldusega. D-dimeeride tase > 900 ng/ml viitab aneurüsmi kiiremale kasvule, samas kui tase < 150 ng/ml on seotud aneurüsmi aeglase kasvuga. Seega on käsitletaval biomarkeril ka prognostiline väärtus.
Perifeersete arterite haiguse korral esineb D-dimeeride sisalduse lineaarne suurenemine vastavalt haiguse raskusele. D-dimeeride tase on kasulik perifeersete arterite haiguse progresseerumise ja koronaarsete tüsistuste hindamisel. Patsientidel, kellel on suurem D-dimeeride sisaldus, on 2 korda suurem risk tulevikus müokardi infarkti tekkeks. D-dimeeride suurenenud sisaldus on tingitud sellest, et koronaarne ateroskleroos võib viia fibrinolüüsini. Kuna koronaartromboos eelneb müokardiinfarktile, on võimalik, et D-dimeeride sisaldus suureneb enne teisi müokardiinfarkti markereid (nt troponiin) ning on seega tundlik isheemia näitaja.
D-dimeeride sisaldus on suurenenud ka transitoorse isheemilise ataki (TIA) ning insuldi puhul, kuid puudub seos insuldi raskusastmega. Biomarkeri sisaldus on suurem TIA ja kardioemboolilise insuldi kui aterotrombootilise insuldi korral.
Lisaks on hinnatud D-dimeeride sisaldust antiretroviirusravi saavatel HIV-patsientidel. Ravi saajatel on markeri sisaldus väiksem kui ravi katkestajatel, see tähendab et D-dimeeride analüüsi saaks kasutada patsiendi ravisoostumuse hindamiseks.
Suurenenud D-dimeeride sisaldus on otsene fibrinolüüsi tagajärg ja seega viitab trombootilistele haigustele nagu süvaveeni tromboos ja KATE. Sellel on aga potentsiaali mitmete teiste haiguste diagnostikas ning haiguse prognoosi hindamisel, kuid on vaja lisauuringuid D-dimeeride olulisuse kinnitamiseks, näiteks aterosklerootiliste haiguste, müokardiinfarkti, aordi dissekatsiooni ja kõhuaordi aneurüsmi korral.
Refereeritud:
Soomro A, Guerchicoff A, Nichols D, et al. The current role and future prospects of D-dimer biomarker. Eur Heart J Cardiovasc Pharmacother 2016;2:175–84.