Uudised – mai 2016

Geenitestidega tuvastatud geneetilise riski selgitamine patsiendile ei suurenda tema valmidust oma käitumist muuta

Diabeedi, mõne vähivormi ja mitme muu haiguse puhul on viimasel ajal palju tähelepanu saanud geenivariatsioonide selgitamine, mis suurendavad konkreetsete haiguste riski. Selliste uuringute põhieesmärgiks on jõuda efektiivsemate ravimeetoditeni, kuid samas on loodetud neid tulemusi kasutada ka inimeste käitumisharjumuste muutmisel, sest nende haiguste tekkes mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid (käitumine). Põhimõte seisneb selles, et kui inimesele näidata, et tema geenidega on risk mingi konkreetse haiguse risk suurem kui üldrahvastikus, siis on ta suurema tõenäosusega valmis tegema oma käitumises muudatusi, mis aitavad seda riski vähendada.

Antud süstemaatilise ülevaate ja meta-analüüsi eesmärk oli selgitada, kas patsiendile geneetilise riski selgitamine toob suurema tõenäosusega kaasa käitumise muutmise, võrreldes tavapäraste nõustamismeetoditega. Analüüsi kaasati juhuslikustatud ja pool-juhuslikustatud kontrolluuringud, mis uurisid täiskasvanuid ja mille puhul ühele uuringugrupile viidi läbi personaalne DNA-l põhinev nõustamine ja teistele tavapärane nõustamine. Kaasati niisuguseid haigusi käsitlevad uuringud, mille puhul on käitumuslikult võimalik haigestumisriski vähendada.

Analüüsiti 18 uuringut, milles oli välja toodud konkreetsed käitumuslikud muutused, näiteks suitsetamisest loobumine (6 uuringut, 2663 uuritavat), dieedimuutus (7 uuringut, 1784 uuritavat), füüsilise aktiivsuse muutus (6 uuringut, 1704 uuritavat). Meta-analüüsil ei leitud statistiliselt olulist erinevust gruppide vahel suitsetamisest loobumisel (šansside suhe 0,92, 95% usaldusvahemik ehk uv 0,63–1,35, p = 0,67), dieedi muutmisel (standardiseeritud keskmine erinevus 0,12, 95% uv 0,00–0,24, p = 0,05) ega füüsilise aktiivsuse muutmisel (standardiseeritud keskmine erinevus -0,03, 95% uv 0,13–0,08, p = 0,62). Samuti ei olnud vahet teiste käitumuslike muutuste puhul, nagu alkoholi tarbimise vähendamine, regulaarne ravimikasutus ja päikesekaitse. Erinevust ei leitud ka kõrvaltoimete osas, nagu depressioon ja ärevus.

Arvamus, et DNA-l põhineva riski selgitamine patsientidele motiveerib neid oma elustiili muutma, ei ole olemasolevatele andmetele toetudes tõene. Seega ei soovita analüüsi autorid geneetilist testimist ja riski suurendavate geenivariantide otsimist eesmärgiga suurendada inimeste motivatsiooni oma käitumust muuta, sest tavapärane nõustamine on sama efektiivne.

 

Refereeritud

Hollands GJ, French DP, Griffin SJ, et al. The impact of communicating genetic risks of disease on risk-reducing health behaviour: systematic reviewwith meta-analysis. BMJ 2016;352:i1102.