Uudised – detsember 2017

Raviga süstoolse vererõhu langetamine alla 140 mm Hg ei vähenda surma ega kardiovaskulaarsete tüsistuste riski

Enamik ravijuhendeid soovitab raviga hoida süstoolse vererõhu (SVR) väärtused alla 140 mm Hg. Viimasel kahel aastal on avaldatud ka kahe uuringu tulemused, kus soovitatakse raviga SVR väärtused hoida 120 mm Hg piires või sellest allpool. Samas on ka nende uuringute põhjal tehtud soovitusi kahtluse alla seatud, kuna sel puhul võivad kaasneda mitmed tüsistused ja nendes uuringutes on kasutatud SRV mõõtmiseks tavapärasest erinevat meetodit.

Rootsi uurijad avaldasid viimasel kahel aastal avaldatud uuringute metanalüüsi, hinnates erinevates SVR baasväärtustes alustatud antihüpertensiivse ravi mõju suremusele ja kardiovaskulaarsete tüsistuste tekkele. Analüüsiti 74 uuringu andmeid kokku 306 273 osavõtjaga, neist 40% olid naised ja 60% mehed keskmises vanuses 64 eluaastat. Jälgimisperiood oli 1,2 miljonit patsientaastat. Ilmnes et patsientide grupis, kel ravi alustades oli SVR üle 160 mm Hg, vähenes ravi tulemusel nii suremuse kui ka kardiovaskulaarsete tüsistuste tekke risk (suhteline risk vastavalt 0,93 ja 0,78). Patsientide grupis SVR väärtustega 140–159 mm Hg ravi algul oli tulemus sama. Patsientide grupis SVR väärtustega alla 140 mm Hg ei mõjutanud antihüpertensiivne ravi ei suremust ega hinnatud tüsistuste kujunemist. Patsientide seas, kel enne uuringusse kaasamist oli diagnoositud mõni kardiovaskulaarne haigus ja ravi alustades oli SVR alla 138 mm Hg, vähenes korduvate kardiovaskulaarsete episoodide risk, kuid see ei olnud seotud suremuse riskiga.

Autorid järeldavad, et raviga SVR langetamine kuni 140 mm Hg on tõhus kardiovaskulaarsete tüsistuste esmases ennetuses. Raviga SVR väärtuste langetamine alla 140 mm Hg võib olla potentsiaalselt mõjus kardiovaskulaarsete tüsistuste teiseses ennetuses.

Refereeritud

Brunström M, Carlberg B. Association of blood pressure lowering with mortality and cardiovascular disease across blood pressure levels: a systematic review and meta-analysis. JAMA Intern Med 2017. doi: 10.1001/jamainternmed.