ÜLEVAADE – Mai 2018

Randme posttraumaatiline artroos

Autorid: Eve Piirsalu, Joosep Piirisild, Villem Teder, Kristo Kask

Artikli PDF Nähtav ainult registreerunud kasutajatele

Sissejuhatus

Randmeliigese osteoartrootiliste muutuste peamiseks põhjuseks on trauma. Sagedasemad traumad, mille järel võib tekkida randmeliigese artroos, on lodiluu murru väärkokkukasve ja ebaliiges, randmeluude nihestused ning sidemete vigastused. Peamine põhjus, miks patsiendid traumajärgse osteoartroosiga abi otsivad, on valu, mis põhjustab käefunktsiooni häireid ning segab igapäevatööd.

Lodiluu väärkokkukasve, ebaliigese ja randmeluude sidemete vigastuste korral tekivad randmeliigeses biomehaanika muutused, mis põhjustavad hälbe koormuse jaotumises ja viivad kõhre kulumiseni. Lodiluu ja kuuluu vahelise sideme katkemise järel kulgevat randmeliigese progresseeruvat artroosi nimetatakse lodiluu-kuuluu kollapsiks (scaphoid-lunate advanced collapse – SLAC) ja lodiluu ebaliigese järel tekkivate muutuste tagajärjel kujunevat artroosi nimetatakse lodiluu ebaliigese kollapsiks (scaphoid nonunion advanced collapse – SNAC).

Esmaseks raviks on konservatiivne sümptomaatiline ravi, ja kui see on tulemuseta, siis on võimalik kirurgiline ravi. Randme proksimaalse rea luude eemaldamine ning randme osaline või täielik artrodees on enam kasutatud operatsioonid randme traumajärgsetest muutustest tingitud sümptomaatilise artroosi raviks.

Ühtegi kirurgilist ravimeetodit ei saa pidada teistest absoluutselt paremaks ega halvemaks. Kirurgilise meetodi valikul tuleb arvestada radioloogilist leidu, patsiendi vanust, füüsilist aktiivsust, sh töö iseloomu ja ka patsiendi ootusi.

Eesti Arst 2018; 97(5):247–252