ÜLEVAADE – Oktoober 2019

Kristalloidlahused infusioonravis

Autorid: Minna Mari Lett, Joel Starkopf

Artikli PDF Nähtav ainult registreerunud kasutajatele

Sissejuhatus

Raske dehüdratsiooniga kulgev koolera viis juba rohkem kui 180 aastat tagasi William Brooke O’Shaughnessy ja Thomas Latta juhtimisel infusioon- ehk vedelikravi arenguni. Kuigi infusioonravi on tänapäeval üks enam kasutatud ravivõtteid, on teadusuuringud eri lahuste eeliste ja puuduste kohta üsna tagasihoidlikud. Kliinilises praktikas kasutatakse kõige rohkem kristalloidlahuseid. Neist enim kasutatud on naatriumkloriidi (NaCl) 0,9% lahus ja Ringeri laktaadilahus. Naatriumkloriidi 0,9% lahuse puhul on probleemiks hüperkloreemilise atsidoosi ja kaaliumi ainevahetuse häirete tekke risk. Hüperkloreemia omakorda on seotud halvemate ravitulemuste, ennekõike neerupuudulikkuse tekkega. Tasakaalustatud lahuste, näiteks Ringeri laktaadilahuse kasutamisel on hüperkloreemiat ja neerupuudulikkust vähem võrreldes NaCl 0,9% lahuse kasutamisega. Koertel tehtud eksperimendid on näidanud stabiilsemat vere pH-d Ringeri laktaadilahuse kasutamisel. NaCl 0,9% lahus on esmavalik neurokirurgias, kuna tasakaalustatud lahuste suhteline hüpotoonilisus võib neil patsientidel põhjustada koljusisese rõhu suurenemist. Lisaks on NaCl 0,9% lahus hea alkaloosi ja hüpokloreemia korrigeerimiseks. NaCl 0,9% lahuse kasutamisel on probleemiks ka lahjenduskoagulopaatia. Ringeri laktaadilahus on pigem seotud hüperkoagulatsiooniga, kuid selle kliiniline tähendus ei ole selge.