UURIMUS – November 2017

Perioperatiivne maosisu aspiratsioon Tartu Ülikooli Kliinikumis

Autorid: Hans-Erik Ehrlich, Alar Sõrmus, Alar Rokk, Juri Karjagin

Artikli PDF Nähtav ainult registreerunud kasutajatele

Sissejuhatus

Taust. Aspiratsioonipneumoniit on haruldane anesteesiaga seotud tüsistus, mille põhjustab operatsiooniaegne maosisu regurgitatsioon ja aspiratsioon. Meie uuringu eesmärk oli retrospektiivselt hinnata perioperatiivse aspiratsioonipneumoniidi esinemissagedust, käsitlust ja riskitegureid Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2011–2014.

Meetodid. Uurisime retrospektiivselt 80 133 täiskasvanute ja laste anesteesiajuhtu Tartu Ülikooli Kliinikumis aastatel 2011–2014, neist anesteesiatest 17 387 (21,7%) olid erakorralised. Kasutades anesteesia probleemjuhtude registrit ja elektroonilist haiguslugu, leidsime 44 juhtu, kus esines maosisu regurgitatsioon. Eristasime perioperatiivset aspiratsiooni regurgitatsioonist maosisu olemasolu järgi trahheobronhiaalpuus ja/või radioloogilise leiu järgi. Juhtusid hindas üks uurija, et määrata esinenud diagnoos, riskitegurid ja hinnata juhu käsitlust.

Tulemused. 44 patsiendil uuringurühmas toimus maosisu regurgitatsioon ja 20 juhul leidis kinnitust perioperatiivne maosisu aspiratsioon. 33 patsiendil olid riskitegurid regurgitatsiooni toimumiseks ning 24 patsiendil mitu riskitegurit; sagedamad riskitegurid olid erakorraline operatsioon ja gastroenteraalne haigus anesteesia põhjusena. Anesteetiline käsitlus ei mõjutanud aspiratsiooni sagedust ega tulemit. 4 patsienti, kel kinnitati maosisu aspiratsiooni diagnoos, surid pulmonoloogiliste tüsistuste tõttu. Maosisu perioperatiivse regurgitatsiooni esinemissagedus oli 1 : 1821, aspiratsioonipneumoniidi esinemissagedus 1 : 4007 ja suremus 1 : 20 033.

Järeldused. Anesteesiaaegse regurgitatsiooni ja maosisu aspiratsioonist tingitud kopsukahjustuse esinemissagedus ja suremus on Tartu Ülikooli Kliinikumis suurem, kui varasemates rahvusvahelistes uuringutes on näidatud. Põhjuste täpsemaks analüüsimiseks oleks vaja korraldada prospektiivne uuring.

Eesti Arst 2017; 96(10):589–596