Sissejuhatus

Taust ja eesmärk. Maksasiirdamine on maksapuudulikkuse ravis levinud meetod. Töö siht oli analüüsida aastatel 1999–2018 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus siiratud maksaga haigete ravitulemusi.

Meetodid. Haiguslugude alusel analüüsiti retrospektiivselt maksasiirdamise ravitaktikat, esinenud komplikatsioone, nende ravi ja haigete siirdamisjärgset elulemust ning surmapõhjusi. Analüüsimisel eristati maksasiirdamise juurutamise perioodi aastatel 1999–2008 ning siirdamise arendamise perioodi aastatel 2008–2018.

Tulemused. Juurutamise perioodil võeti siirdamise ootelehele 34 patsienti, neist 75% suri ootelehel olles maksapuudulikkuse süvenemise tõttu. Maks siirati 8 patsiendile. Neist 10 aasta möödudes elas 4 patsienti, 10 aasta elulemus oli 50%. Arendamise perioodil oli ootelehel 96 haiget, neist 17% suri ootelehel olles, maks siirati 76 haigele. Siirdamise järel esines bakteriaalne infektsioon 30%-l patsientidest, koe äge äratõukereaktsioon 8%-l, operatsioonijärgseid biliaarseid tüsistusi oli 32%-l ning vaskulaarseid tüsistusi 18%-l patsientidest. Üldine letaalsus oli sel perioodil 26%, siirdamisjärgne ühe aasta elulemus 81% ja viie aasta elulemus 73%.

Järeldused. 1. Maksasiirdamise arendusperioodil meie töörühma saavutatud ravitulemused – suremus ootelehel olles, siirdamisjärgsete komplikatsioonide esinemine ning nende ennetuse ja ravi meetmed ning patsientide siirdamisjärgne elulemus – on võrdluses teiste analoogsete keskuste ravitulemustega samal tasemel. 2. TÜ Kliinikumis välja arendatud organisatsioonilised meetmed ning hea erialase kogemusega meditsiinipersonal võimaldavad tulemuslikult jätkata maksasiirdamisi ka järgnevatel aastatel.