Sissejuhatus

Äge müeloidleukeemia on geneetiliselt, fenotüübiliselt ja prognostiliselt heterogeenne vereloome tüvirakkude haigus, mida on seni ravitud tavapärase keemiaravi ja allogeensete tüvirakkude siirdamisega. Viimase kahe aastakümne jooksul on molekulaarsete tehnikate tohutu areng võimaldanud avastada ägeda müeloidleukeemia patsientidel suurel hulgal molekulaarseid kõrvalekaldeid, oluliselt on edenenud arusaamad haiguse patofüsioloogiast ja riskidest, võimalik on haiguse submikroskoopiline jälgimine. Uued teadmised võimaldavad välja töötada personaliseeritud ravimeetodeid.