Sissejuhatus

Veel mõni aeg tagasi peeti närviteadlaste hulgas emotsioonide molekulaarsete ja rakuliste mehhanismide uurimist tühjaks tööks ja vaimu närimiseks. Õnneks läinud sajandi üheksakümnendatel aastatel toimus kardinaalne muutus ja mitmete teadusgruppide intensiivse töö tulemusena on meie teadmised emotsionaalse käitumise alusmehhanismide kohta oluliselt laienenud. Näiteks on õnnestunud kirjeldada neid närviringe, mis on kõige otsesemalt seotud ärevusseisundite tekkimisega (1, 2). Ärevus kuulub negatiivsete emotsioonide hulka ning füsioloogilistes piirides aitab ta isendil kohaneda olukordades, kus organismis peituvate varujõudude mobiliseerimine on hädavajalik. Ärevus on emotsioon, mis on tihedalt seotud organismi vastusega mitmesugustele stressogeensetele teguritele, sõltumata sellest kas need on füüsilist või psüühilist laadi.

Eesti Arst 2004; 83 (9): 591–596