Sissejuhatus

Dapagliflosiin on glükosuurilise toimega suukaudne antidiabeetiline ravim, mis pärsib glükoosi reabsorptsiooni neerutorukeses. Selle tulemusena tekib osmootne diurees, mille efektiivsus sõltub neerufunktsioonist (patsiendi hinnanguline glomerulaarfi ltratsiooni kiirus (eGFR) peab olema vähemalt 60 ml / min / 1,73 m2) ja vere glükoosisisaldusest. Dapagliflosiinravi langetas seerumi glükohemoglobiini (HgA1c) taset keskmiselt 0,5–0,6%, mis on sarnane metformiini ja glipitsiidi maksimaalsete annuste kasutamisel saavutatavaga. Dapagliflosiini kasutamisel vähenes kehakaal (keskmiselt 2–4 kg). Kliinilistes uuringutes 2. tüüpi diabeediga patsientidel langetas ravim vähesel määral nii süstoolset (–4,4 mm Hg) kui ka diastoolset (–2,1 mm Hg) arteriaalset vererõhku. Kliiniline uuring arteriaalse hüpertensiooniga diabeedipatsientidel on käimas. Olemasoleva metaanalüüsi andmetel ei suurenda ravim kardiovaskulaarset suremust.
Kliinilistes uuringutes esines dapagliflosiinigrupis platseebo- ja kontrollrühmaga võrreldes rohkem genitaalinfektsioone (4,8% vs. 0,9% uuritavatest), rinnavähki ( 8 [0,4%] vs. 0 juhtu) ja kusepõievähki (7 [0,16%] vs. 0 juhtu). Samuti ei saa välistada aine hepatotoksilist toimet.Eesti Arst 2012; 91(7):368–371