Sissejuhatus

Taust. Haigestumus vaktsineerimisega välditavatesse haigustesse on saavutanud läbi aegade madalaima taseme ja vaktsineerimise paradoksile sobivalt on aktuaalseks muutunud vaktsineerimisega seotud riskid. Paljudes maades, sh Eestis, väheneb vaktsineerimisega hõlmatus.
Eesmärk. Kirjeldada Eesti lapsevanemate hoiakuid ja nende kujunemist seoses laste vaktsineerimisega, keskendudes vaktsineerimises kahtlevatele lapsevanematele.
Metoodika. Kolmes Eesti perearstikeskuses korraldati eelkooliealiste laste vanemate seas anonüümne ja vabatahtlik ankeetküsitlus. 173 tagastatud küsimustiku (95% väljajagatudküsimustikest) andmete analüüsimiseks kasutati tarkvara PASWStatistics, mille abil leiti kirjeldavad statistikuid, ning rühmadevahelisi erinevusi analüüsiti X2-testi ja Crameri V abil.
Tulemused. Uuritud lapsevanematest oli lapse vaktsineerimise suhtes 74% pooldaval ja 17,8% kahtleval seisukohal ning 1% oli selle vastu. Vaktsineerimist pooldavate lapsevanemate argumendiks, miks vaktsineerida, oli sel moel välditavate haiguste ohtlikkus. Kahtleval seisukohal olevate lapsevanemate puhul ilmnes suurenenud taju keskkonnast pärinevate riskide suhtes ning ka vaktsineerimisel muutusid esmatähtsaks sellega seotudriskid. Kahtlev hoiak oli võrreldes pooldavaga aktiivsem ning vastaja oli seda endale enam teadvustanud. Lapsevanema kõrgem vanus ja haridustase suurendasid tõenäosust tema hoiaku muutumiseks vaktsineerimise suhtes. Enim kasutatud ja usaldusväärseim vaktsineerimisega seotud infoallikaks oli perearst.
Järeldused. Suhtumine vaktsineerimisse on osa inimese üldisemast riskitajust, kusjuures asjakohane kommunikatsioon muutub oluliseks riskitundlike inimeste valikute suunamisel. Subjektiivse riskitaju uurimine võimaldab arendada tõhusamaid mõjutustehnikaid vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamiseks.

Eesti Arst 2013; 92(3):127–133