Sissejuhatus

Teise maailmasõja lõpul 1944. a lahkus nõukogude võimu repressioonide kartuses palju haritlasi ja loomeinimesi Eestist. Suur osa neist leidis varjupaiga Rootsis. Kevadel 1945 asutasid Rootsi põgenikud ja kohanemisraskustega võitlevad arstid, hambaarstid ja Tartu Ülikooli õppejõud Eesti Arstide Seltsi Rootsis (EASR). Nagu kirjeldab seltsi kauaaegne esimees Ants Anderson, oli selts esialgu aktiivne kümmekond aastat ning selle tegevus aktiveerus uuesti 1969. aastal. Selleks ajaks oli enamik seltsi liikmeid – eesti soost meedikuid – hariduse saanud juba Rootsis, kuid selts jätkas tegevust „eesti rahvusest arste ja hambaarste ning vastavate alade üliõpilasi koondava teadusliku ja kollegiaalse organisatsioonina“ (1).

Eesti Arst 2008; 87(4):246−249