Sissejuhatus

1940. aastal alanud Nõukogude anneksioon likvideeris Eestile Vabariigile omase seltsiliikumise. Kaotati ka arstide seltsid, erinevad tervishoiule pühendunud seltsid, Arstide Koda jpm. Teaduslike, sh arstiteaduslike seltside saatus oli keerukam, nii mõnigi neist sai esialgu tegevust jätkata. Alles pärast sõda asus võim meditsiiniteaduslikke seltse oma arusaama kohaselt korraldama. Aastatel 1945–1962 loodi Eestis 52 arstiteaduslikku seltsi. Totalitaarses riigis ei olnud tegemist tavamõistes kodanikuühendustega, vaid riigi kontrollile allutatud institutsioonidega, mille ülesandeks oli esmajärjekorras toetada riiklike institutsioonide tööd. Seltside põhikirjad, aga ka valdkonnad, milles erialaseltse moodustada, olid ette antud. Püüti rajada võimuvertikaali: kohalikud ja haruseltsid allusid vabariiklikele keskseltsidele, need omakorda üleliidulistele. Seltsiliikumist kontrollis ja püüdis suunata Tervishoiuministeeriumi Õpetatud Meditsiiniline Nõukogu. Eelnev ei tähenda, et seltsides oleks tehtud halba tööd. Arstiteaduslikele seltsidele andsid sisu nende liikmed, kes kandsid ka nõukogude aastatel edasi endisi traditsioone ning levitasid võimalust mööda kolleegide seas uuemat teadusinfot, rajades niiviisi vundamenti tänapäeva Eesti arstiteadusele.

Eesti Arst 2012; 91(2):77–82