Sissejuhatus

Taust. Inaktiivne elustiil võib olla riskiteguriks krooniliste haiguste väljakujunemisel. Eesmärgid. Selgitati eestlaste kahe põlvkonna kehalist aktiivsust, selle mõjureid ning seost krooniliste haigustega. Lisaks hinnati seoseid subjektiivse hinnangu ja tegeliku kehalise aktiivsuse taseme ning tööalase ja vaba aja füüsilise aktiivsuse taseme vahel. Metoodika. Ankeetküsitlus toimus oktoobrist 2012 kuni novembrini 2013 Eesti kuue kõrgkooli üliõpilaste ja nende vanemate seas. Praegust ja kooliaja füüsilist aktiivsust arvestati järgmiselt: väheaktiivsed, kui kehaline aktiivsus oli vastavalt alla 150 minuti ja vähem kui 7 korda 60 minutit nädalas; üliaktiivsed üle 300 minuti ja enam kui 7 korda 90 minutit nädalas. Vahepealsed arvati optimaalsesse aktiivsusgruppi. Tulemused. Valimi moodustas 318 üliõpilast ja nende 138 vanemat. Optimaalsesse aktiivsusgruppi kuulus kooliajal 52,2% ja praegu 30,9% uuritavatest. Täiskasvanu kehalist aktiivsust mõjutab enim tema kooliaegne kehaline aktiivsus, kuid hilisemas eas liigutakse äärmuste suunas. Võrreldes koolieaga on täiskasvanutel kaks korda suurem šanss kuuluda nii väheaktiivsete (OR = 1,83; 95% uv 1,39–2,41) kui ka üliaktiivsete (OR = 2,05; 95% uv 1,28–3,31) rühma. Suurema kehalise aktiivsuse korral on füüsilist aktiivsust mõjutavateks teguriteks peamiselt huvi spordi vastu ning väheaktiivsetel kehakaal. Optimaalne füüsiline aktiivsus tööl soosib suuremat aktiivsust ka tööst vabal ajal. Kõigist uuritavatest 38%-l (1/3 tudengitest ja 1/2 vanematest) esines kokku 201 kroonilist haigust. Väheaktiivsete ja optimaalse aktiivsuse rühmas esines oluliselt rohkem kroonilise haigusega uuritavaid kui suure aktiivsuse rühmas (vastavalt OR = 5,13; 95% uv 2,23–11,77 ja OR = 3,81; 95% uv 1,60–9,04). Järeldused. Olulise aluse hilisema elu liikumisharjumustele annab kooliaegne kehaline aktiivsus, kusjuures väheaktiivsetel esineb sagedamini kroonilisi haigusi.Eesti Arst 2014; 93(4):199–206