Sissejuhatus

Insuldi järel tekkinud epileptilised hood on sage insuldi tüsistus. Kuna rahvastik vananeb ja vanus on sõltumatu insuldi riskitegur, suureneb tõenäoliselt insuldijärgsete epileptiliste hoogude ja epilepsia esinemissagedus. Nii epilepsia diagnoosimise kui ka ravi seisukohalt on oluline eristada ägedaid sümptomaatilisi ehk ägedast protsessist provotseeritud ja hiliseid sümptomaatilisi ehk provotseerimata hooge. Epilepsiat saab diagnoosida pärast esimest provotseerimata hoogu, kui kordumise risk on üle 60% järgneva 10 aasta jooksul. Uuringud on näidanud, et insuldijärgse esimese nädala jooksul tekkinud epileptilised hood on seotud korduvate epileptiliste hoogude 33% tekkeriskiga järgneva 10 aasta jooksul, samas pärast 7. insuldijärgset päeva tekkinud (hiline) hoog suurendab korduvate epileptiliste hoogude tekkeriski 72%. Seega tuleb ühe hilise epileptilise hoo esinemisel kaaluda insuldijärgse epilepsia diagnoosimist ja ravi alustamist. Samas ei ole epilepsia ravi alustamine näidustatud ägedate sümptomaatiliste hoogude korral. Artiklis on antud ülevaade insuldijärgsete epileptiliste hoogude epidemioloogiast, patogeneesist, riskiteguritest, diagnoosimisest ja ravist. Praegustele teadmistele ja tõenduspõhistele ravijuhenditele toetudes on käsitletud kliinilises praktikas esinevaid probleeme, seda, millal insuldijärgset epilepsiat diagnoosida, milline on optimaalne aeg alustada ravi ning milline epilepsiaravim valida.