Sissejuhatus

Müokardiit on heterogeenne haigus nii etioloogia kui ka kliinilise kulu poolest. Haiguse aluseks on põletikuline südamelihase kahjustus, mis kulgeb ägeda, enamasti taaspöörduva sündroomina. Ebasoodsa kulu korral võib tekkida krooniline dilateeriv kardiomüopaatia, mis võib viia progresseeruva südamepuudulikkuseni. Äge müokardiit võib kulgeda ka eluohtliku seisundina ning sel puhul on tegu fulminantse müokardiidiga. Selle harva, kuid raske kuluga haiguse puhul võib olla vaja rakendada kehavälist vereringetoetust. Fulminantse müokardiidi kahtluse korral tuleb patsient suunata keskusesse, kus on võimalik müokardiidi spetsiifiline diagnostika ning ravi, sealhulgas MRTuuringute ning EMB tegemine. Müokardiidi diagnoosimisel on oluline järgida rahvusvahelisi diagnostilisi kriteeriume ning vältida ühelt poolt valediagnoose ning teiselt poolt diagnoosimise ja ravi hilinemisest tingitud püsivat elukvaliteedi halvenemist. Raviprotsessis tuleb lähtuda juhtivast kliinilisest sündroomist – südamepuudulikkust tuleb ravida tõenduspõhiste meetodite ja ravimiannustega, rindkerevalu valuvaigistitega. MSPVAde kasutamine on näidustatud valusündroomi või perikardi haaratuse korral. Dilateeriva kardiomüopaatia põhjuseks võib olla krooniline müokardiit ning võimaluse korral tuleks nendel patsientidel teha EMB ning otsida seerumist patogeenseid autoantikehi. Ägeda müokardiidi põdemise järel on soovitatav patsiendile teha kordusuuringuna ehhokardiograafia ning müokardi düsfunktsiooni korral on soovitatav jälgimine kardioloogi poolt. Müokardiidi diagnostika ning ravi põhineb senini vähesel tõenduspõhisusel ning vajalikud on täpsustavad uuringud.

Eesti Arst 2018; 97(1):29–39