Sissejuhatus

Poliomüeliit on viirushaigus, mis võib põhjustada ka jäsemete lõtvu halvatusi, bulbaarparalüüsi ja hingamispuudulikkust. 19. sajandi 80. aastatel ja 20. sajandi esimesel poolel puhkesid poliomüeliidiepideemiad Euroopas ja USAs. Hingamispuudulikkuse raviks konstrueeriti 1927. aastal esimene respiraator – nn raudne kops, mis võimaldas pikaajaliselt ravida hingamispuudulikkusega haigeid. Bulbaarparalüüsi korral hakati laialdaselt kasutama trahheostoomiat. Oluliselt paranesid hingamispuudulikkusega haigete ravi võimalused vahelduva positiivrõhuga hingamisaparaatide kasutuselevõtuga intratrahheaalseks ventilatsiooniks 1948. aastal ja mahuprintsiibil töötava Engströmi respiraatori rakendamisega. 1953. aastal avati Kopenhaagenis maailma esimene intensiivraviosakond. Massilise vaktsineerimise ja poliomüeliidi likvideerimise järel hakati saadud kogemusi rakendama kõikide kriitilises seisundis haigete ravis.

Eesti Arst 2009; 88(5):376−380