Sissejuhatus

Sadakond aastat tagasi kõnelesid teaduse populariseerijad palju surmast. Kuivõrd 19. sajandi teadustraditsioon vaatles bioloogilist surma eluprotsesside kontekstis, elutegevuse vältimatu kaasnähtuse ja tagajärjena, leidsid samas seoses palju tähelepanu ka käsitlused elu olemusest. Kohalike rahvuslikult meelestatud arstide jaoks täitis elu ja surma teemal avalikkuse ees esinemine mitmeid eesmärke. Kõigepealt peeti tähtsaks materialistliku ilmavaate (vastandina religioossele) jutlustamist. Oluline oli ka kasvatustöö tervishoiuküsimustes laiemalt, näiteks alkoholivastase meelsuse kujundamine ning tervisliku toitumise propageerimine. Kokkvõttes mõjutas levitatud sõnum aga ka erinevaid ühiskonnakorralduslikke diskussioone, kus üksikisiku tasemelt võidi tõusta juba rahvuse elujõu ja kestmise küsimuste juurde.Eesti Arst 2014; 93(2):84–89