Sissejuhatus

Infektsioosne mononukleoos (IM) on kliiniline sündroom, mille tekitajaks 90%-l juhtudest on gammaherpesviiruste perekonda kuuluv Epsteini-Barri viirus (EBV). Ülejäänud juhtudel võivad haigust põhjustada tsütomegaloviirus, herpesviirus 6, toksoplasmoos, HIV ja adenoviirus. Esmase infektsiooni tüüpilisteks kliinilisteks sümptomiteks on palavik, farüngotonsilliit ja kaela lümfisõlmede suurenemine. Primaarse infektsiooni korral paljuneb viirus suu limaskesta ja tonsillide epiteelirakkudes, seejärel transpordivad nakatunud B-lümfotsüütid viirused verre ja retikuloendoteliaalse süsteemi elunditesse. Ägedat haigust iseloomustab viiruse suur sisaldus veres ja viiruse IgMtüüpi kapsiidivastaste antikehade (VCA IgM) teke ning CD8+ T-lümfotsüütide rünnak EBVga nakatunud B-lümfotsüütide vastu. Tavaliselt piisab haiguse diagnoosimiseks tüüpilisest kliinilisest pildist ja sellest, et heterofiilsete antikehade test on positiivse tulemusega. Lisaks ägedale haigestumisele seostatakse EBVd mitmete pahaloomuliste kasvajate ning sclerosis multiplex’i tekkega. Immuunpuudulikkusega patsientidel võib EBV reaktivatsioon organismis põhjustada raskekujulist infektsiooni või B-rakulise lümfoomi teket. Haigusel puudub spetsiiline ravi ja profülaktika.

Eesti Arst 2017; 96(8):461–465