Sissejuhatus

Ärkveloleku ja tervise säilitamiseks vajalik uneaeg, samuti une struktuur (süva- ja REM-une vahekord) elu kestel muutub. Vastsündinu magab ööpäevas 16–20 tundi, täiskasvanule iseloomulik unevajadus ja unestruktuur kujuneb tavaliselt 18. eluaastaks. Alates 55.–60. eluaastast väheneb unevajadus ja väheneb süvaune aeg. Väga paljud tegurid põhjustavad mitmesuguseid muutusi une kvaliteedis ja pikkuses. Unehäirete ravis tuleb kõigepealt rakendada mittemedikamentoosseid võtteid – elustiili korrigeerimine jms. Farmakoteraapia on lühiaegsel rakendamisel samuti tulemuslik.

Eesti Arst 2008; 87(7−8):527−532