Sissejuhatus

Jaapani entsefaliidi viirus ( JEV) isoleeriti 1935. aastal Jaapanis, kuid suviseid haiguspuhanguid oli seal kirjeldatud juba 19. sajandil (1). Vaktsiini väljatöötamine 1960ndatel peaaegu kõrvaldas Jaapani entsefaliidi ( JE) Koreas, Jaapanis ja Taiwanis, kuid alates 1970ndatest on haigestumus kasvanud Kagu-Aasia riikides, Indias, Nepalis ja Sri Lankal (2). Tänapäeval on JE üks sagedamini esinev viiruslik entsefaliit maailmas, olles endeemiline Kagu-Venemaast Põhja-Austraalia ja Paapua Uus-Guineani ning Jaapanist Lääne-Indiani. Ajastul, mil poliomüeliiti esineb üha vähem, on JEV peamine laste kesknärvisüsteemi infektsioonide tekitaja Aasias. Turiste ohustab JE eeskätt pikaajalisel endeemilises riigis viibimisel. Kirjanduse andmetel esineb maailmas aastas 35 000 – 50 000 haigusjuhtu ja 10 000 – 15 000 surmajuhtu, kuid mitmete ekspertide hinnangul on see statistika alahinnatud ja tegelik haiguskoormus ei ole teada (1, 3, 4). JE letaalsuseks on hinnatud 20–30% ning 50–60% ellujäänutel esinevad neuropsühhiaatrilised jääknähud.Eesti Arst 2013; 92(10):581–586