Sissejuhatus

Krooniline südamepuudulikkus (SP) on kliiniline sündroom, mis põhjustab elukvaliteedi halvenemist ning mida muude sümptomite hulgas iseloomustavad koormustaluvuse vähenemine, väsimuse ja düspnoe teke. Kehaline treening on üks tõhusamaid meetmeid, et parandada SP-patsientidel kehalist koormustaluvust ja elukvaliteeti, vähendada haigestumust ja suremust (1). Kehalise treeningu korraldamine peaks toimuma raviarsti (kardioloog, sisearst), perearsti, taastusarsti ja füsioterapeudi koostöös ning ideaalis kardiaalse taastusravi keskuses, et tagada tõhus ja ohutu viis kehalise võimekuse parandamiseks. Siiski on igapäevapraktikas rakenduslikke vajakajäämisi, mis kasvavad välja SP-patsientide erinevast fenotüübist ja võimekusest ning takistavad tõhusa ja ohutu kehalise treeningu korraldamist. ExTraHF (Exercise training in heart failure) uuringu tulemuste kohaselt alakasutati kehalist treeningut 20% haiglates ning selle juhtiva põhjusena nimetati kehalise treeningu kasulikkuse ja ohutuse alahindamist (2). Käesolevas artiklis on esitatud ülevaade regulaarse kehalise treeningu kasutamise kohta neil kroonilise SPga patsientidel, kellel ei ole vasaku vatsakese abistavat seadet. Ülevaate aluseks on Euroopa Südamearstide Seltsi 2020. ja 2021. aasta ravijuhendid (1, 3) ning Eesti Haigekassa 2021. aasta ravijuhend (4).