Sissejuhatus

Krooniline neeruhaigus (KNH) on defineeritud kui vähemalt kolm kuud kestnud kõrvalekalle neeru normaalsest anatoomiast või funktsioonist ning sel eristatakse glomerulaarfiltratsiooni kiiruse vähenemise ja albuminuuria esinemise alusel viit raskusastet (1). Maailmas põeb KNHd 8–16% rahvastikust ning selle esinemissagedus on ajas tõusutendentsiga (2). KNH on seotud erinevate patofüsioloogiliste muutustega, nendest tulenevate tüsistuste ja kõrgenenud suremusega võrreldes üldrahvastikuga. Enamik patsientidest ei sure aga otseselt neerupuudulikkusesse, vaid KNH tüsistustesse. Sagedasemad surmapõhjused KNH puhul on kardiovaskulaarsed tüsistused, sealhulgas
insult. KNH suurendab ka teiste kesknärvisüsteemi (KNS) haiguste ja tüsistuste tekke riski ning nende esinemissagedus KNH-patsientide seas on suur. Lisaks insuldile esineb KNH-haigetel sagedamini aju asümptomaatilisi infarkte, ajusiseseid hemorraagiaid, kognitiivse võimekuse langust ning aju valgeaine patoloogilisi muutusi. Artiklis on kirjeldatud KNH ja KNSi omavahelisi seoseid ning mehhanisme, mille kaudu häired neerude töös avaldavad mõju peaajule.