Sissejuhatus

Kroonilise migreeni all kannatab 2–4% üldrahvastikust. Igal aastal muutub 2,5% episoodilise migreeni patsiendi migreen krooniliseks. Haigust diagnoositakse juhul, kui peavalu esineb 3 kuu vältel 15 või enamal päeval kuus, millest 8 päeval vastab peavalu migreeni kriteeriumidele. Migreeni krooniliseks muutumise riskitegurid on geneetiline eelsoodumus, naissugu, valuvaigistite liigne tarvitamine, valuga veedetud tundide arv, rasvumus, komorbiidsed valuhäired (näiteks krooniline alaseljavalu, fibromüalgia), neuropsühhiaatriline komorbiidsus (eeskätt ärevus ja depressioon), pea- ja kaelatrauma anamneesis, vähene füüsiline aktiivsus, madalam sotsiaal-majanduslik ja hariduslik staatus, stressirohked elusündmused. Kroonilise migreeni patogeenesi seostatakse peaaju nn valuläve ületamisega seotud mehhanismidega. Haiguse ravi eeldab head kontakti patsiendiga ja kestvat koostööd. Tõhusaimateks profülaktilisteks ravimiteks peetakse topiramaati, propranolooli ja amitriptüliini. Mittemedikamentoosse raviskeemi loomine eeldab spetsialiseerunud peavalukeskuste olemasolu ja nende vastavat koosseisu, kuhu peaksid lisaks peavaludele spetsialiseerunud neuroloogile kuuluma ka peavaluõde, valupsühholoog ning füsioterapeut.

Eesti Arst 2018; 97(3):132–136