Sissejuhatus

Taust. Kroonilise neeruhaiguse (KNH) levimus Eestis ei ole teada. Kuna KNH keskmine levimus maailmas on 9,1%, peaks KNH-patsientide arv Eestis olema umbes 118 300. Samas on 2017. aasta üleilmse aruande kohaselt KNH patsientide arv Eestis 258 859, mis on tõenäoliselt ülehinnatud.
Eesti e-tervis on alustalaks tervishoiuandmete registreerimisele ja kogumisele. Samas on andmete analüüs tihti tüsilik, sest väljunddokumendid on erinevas formaadis, ja see raskendab oluliselt analüüsi. Lisaks pole haiguslugudes sageli märgitud diagnoosikoode ja/või KNH raskuskategooriat.
Eesmärk. Töö eesmärk oli selgitada KNH levimust ja käsitlust Eestis, hinnates e-tervise infosüsteemi andmete põhjal retrospektiivselt täiskasvanud KNH-patsientide hulka ja jaotust vastavalt KNH riskiprofiilile, kasutades esimest korda ka tehisintellekti abi.
Meetodid. Uuringu alusandmestiku moodustas Eesti elanikkonna 10% juhuvalimi raviarvete, digiretsepti ja tervise infosüsteemi andmete (e-tervise andmed) ühendväljavõte (sh eriarstiabi, perearstiabi, ostetud ravimid, laboratoorsed andmed). Uuringupopulatsioon määratleti kui kõik vähemalt 18aastased patsiendid, kellel oli ajavahemikul 2016–2019 diagnoositud vähemalt üks haigus, mis on KNH riskitegur, ja/ või kellel oli 2019. aasta jooksul vähemalt ühel korral registreeritud hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni kiiruse (eGFR) ja/või uriinis albumiini-kreatiniini suhte (U-Alb/U-Crea, UACR) väärtus. Analüüsiti ka patsientide väljaostetud ravimeid, haiglaravi ja/või erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhtude arvu. Erinevas formaadis väljunddokumentide analüüsimiseks kasutati tehisintellekti abi, mille käigus transformeeriti epikriisi tekstifailis olev info analüüsis kasutatavale kujule.
Tulemused. E-tervise andmete alusel tuvastati 5%-l elanikkonnast juba olemasolev KNH diagnoos ja lisaks 2,4%-l potentsiaalne KNH raskusastmega G3–G5. Nende andmete kohaselt võib Eestis kokku olla 83 710 KNH-patsienti ja KNH levimus täiskasvanud elanikkonnas on 7,4%. eGFR-i väärtused olid uuringus kättesaadavad 52%-l riskipatsientidest, UARC väärtused aga vaid 12%-l. Hulgihaigestumise hindamisel leiti, et KNH-patsientidel esineb kaasnevalt kõige sagedamini hüpertensioon (79%), südame-veresoonkonnahaigus (SVH) (63%) ja diabeet (28%). Ligi pooled KNH-patsientidest olid ühe aasta jooksul hospitaliseeritud või pöördunud EMOsse. Selle peamiseks põhjuseks oli olnud SVH (11%). KNH diagnoosiga patsiendid eristuvad KNH riskirühma kuuluvatest patsientidest (diabeet, hüpertensioon, SVH) suurema hospitaliseerimismäära ja erakorralise abi vajaduse poolest.
Järeldused. KNH levimus Eestis täiskasvanud elanikkonnas on e-tervise andmetel 7,4%. Hoolimata riikliku KNH ravijuhendi olemasolust ning KNH sõeluuringu süsteemist diabeedi ja hüpertensiooni korral esineb lünki patsientide skriinimises, neeruhaiguse progresseerumise riski hindamises ja patsientide tõenduspõhises ravis. KNH tekkeriski ja progresseerumise tuvastamiseks ja asjakohase ravi tagamiseks on KNH riskirühmade seas vaja järgida ravijuhendit UARC väärtuse määramisel ning täpsustada alati ka KNH raskusaste koos albuminuuria kategooriaga. KNH-patsientide haiguskoormus on suur ning nende patsientide käsitlus nõuab tihedat koostööd esmatasandi tervishoiu ja eriarstide vahel. Seetõttu on KNH progresseerumise ennetamiseks tarvis enam ressursse.