Alajäseme amputatsioon on tõsine teist tüüpi diabeedi (T2D) elukvaliteeti halvendav tüsistus. Uutel diabeediravimitel – glükagoonilaadse peptiidi-1 retseptori agonistid (GLP-1a) ja naatriumist sõltuva glükoosi kaastransportija 2 inhibiitorid (SGLT2i) – on lisaks veresuhkru taset reguleerivale toimele väljendunud neeru kaitsev ja tõsiste kardiovaskulaarsete tüsistuste riski vähendav toime.
USA teadlaste tehtud retrospektiivses uuringus võrreldi GLP-1a ja SGLT2i toime efektiivsust alajäseme amputatsiooni vajaduse, jalahaavandi tekke ja suremuse riski vähendamisel T2D-patsientidel. Uuringusse kaasati 645 121 T2D diagnoosiga patsienti, kel polnud perifeersete veresoonte kahjustuse tunnuseid. Neist 180 740 patsienti said lisaks senistele diabeediravimitele GLP-1 agonisti ja 180 740 patsienti SGLT2 inhibiitorit. Patsiente jälgiti 3 aastat.
3 aasta möödudes oli GLP-1a kohort suurema amputatsioonivaba elulemusega (99,69% vs. 99,64%, p = 0,001) võrreldes SGLT2i kohordiga. Lisaks seostati GLP-1a ravi kõrgete amputatsioonide (pahkluust kõrgemalt) ja ka madalamate amputatsioonide väiksema sagedusega (riskisuhted HR vastavalt 0,77 ja 0,73) ning väiksema diabeetiliste haavandite (HR 0,92) ja suremuse (HR 0,66) riskiga. Ulatuslike amputatsioonide riski vähenemine oli oluline nii perifeersete arterite haigusega (HR 0,68) kui ka diabeetilise haavandiga (HR 0,70) patsientidel.
Võrreldes SGLT2 inhibiitorite klassi ravimitega on GLP-1 agonistide klassi ravimid tõhusamad alajäseme amputatsiooni vajaduse ja suremuse vähendamisel diabeedihaigetel.
Refereeritud
Hong AT, Luu IY, Lin F, et al. Differential effect of GLP-1 receptor agonists and SGLT2 inhibitors on lower-extremity amputation outcomes in type 2 diabetes: a nationwide retrospective cohort study. Diabetes Care 2025;48:1728–36.