Kardiopulmonaalse elustamise korral on oluline kiiresti tegutseda ja kiirelt manustada vajalikke ravimeid. Praktikas kasutatakse sel puhul ravimite manustamiseks nii veenisisest kui luusisest teed. Luusisese manustamisega on võimalik alustada kiiremini, mõnekümne sekundi pärast, kuid nende kahe meetodi efektiivsuse kohta elustamisel haiglavälistes tingimustes on vähe võrdlevaid andmeid.
Taanis Aarhusi ülikoolis tehtud juhuslikustatud uuringus võrreldi haiglavälistes tingimustes läbiviidud 1479 kardiopulmonaalse elustamise tulemusi sõltuvalt elustamise ajal kasutatud ravimite manustamise viisist – intravenoosne või luusisene. Elustamise käigus manustati ravimeid veenisisesi 669 juhul ja luusisesi 595 juhul.
Vereringe õnnestus taastada 30%-l juhtudest ravimite luusisese manustamise korral ja 29%-l juhtudest ravimite veenisisese manustamise korral. Vereringe taastamise järel oli 30 päeva möödudes elus 12% elustamise ajal luusiseselt ravimeid saanud patsientidest ja 10% veeni teel ravimeid saanud patsientidest. Elustamise järel närvisüsteemi kahjustuseta patsientidest oli 30 päeva pärast elus 9% elustamise ajal luusiseselt ja 8% veeni teel ravimeid saanud patsientidest.
Uuringu andmeil ei ole haiglavälise elustamise ajal ravimite manustamiseks kasutatud viis – luusisene või veenisisene – vereringe taastamise seisukohast oluline.
Refereeritud
Vallentin MF , Granfeldt A, Klitgaard TL, et al. Intraosseous or intravenous vascular access for out-of-hospital cardiac arrest. N Engl J Med 2024, doi: 10.1056/NEJMoa2407616. Online ahead of print.