USA teadlaste eksperimentaalses uuringus vaadeldi COVID-19 tekitaja SARS-CoV-2 püsimist eluvõimelisena õhus, plastil, roostevabal terasel, vasel ja kartongil. SARS-CoV-2 viiruse kultuuri pihustati aerosoolina õhku ja loetletud pindadele doosis, mis vastas poolele doosist, mis on vajalik koekultuuri infitseerimiseks. Paralleelselt uuriti sama meetodiga aastatel 2002–2003 ebatüüpilise kopsupõletiku (SARS) epideemia põhjustanud viiruse SARS-CoV-1 püsivust õhus ja pindadel.
SARS-CoV-2 püsis eluvõimelisena õhus kuni 3 tundi, plastil kuni 72, terasel 48, vasel 4 ning kartongil 24 tundi. Pihustatud viiruse tiitri langus 50% võrra (nn pool elust, ingl k half-life) toimus õhus 1,1 tunni jooksul, plastil 6,8; terasel 5,6; kartongil 3,6 tunni jooksul. SARS-CoV-1 püsivus oli üldiselt samasugune, vaid kartongil oli selle püsivus lühemaaegne (eluvõime 8 tundi, pool elu –1,5 tundi).
SARSi epideemia ajal nakatus kokku 8098 inimest 17 riigis, suri 774 nakatunut. COVID-19 levis kõiki kontinente haaranud pandeemiaks, ehkki neid puhanguid põhjustanud viiruste püsivus eksperimentaalses keskkonnas on ühesugune.
Autorite hinnangul ei ole kahe haiguspuhangu epidemioloogilised erinevused seotud viiruse püsivusega väliskeskkonnas, vaid sõltuvad muudest teguritest. Võimalik, et oluline on SARS-CoV-2 levimisvõime nakatunud, kuid haigusnähtudeta isikutelt aerosoolina õhku ja pindadele ning seal tundideks püsima jäämine. Nakatumine on võimalik nii lähikontaktide kui ka infitseerunud pindasid puudutanud käte kaudu.
Refereeritud
Van Doremalen N, Bushmarker T, Morris DH et al. Aerosol and surface stability of SARS-CoV-2 as compared with SARS-CoV-1. New Engl J Med 2020;382:1564–7.