Hiinas korraldatud hüpertensiooni levimuse uuringus selgitati eluea jooksul esinevate kehamassiindeksi muutuste mõju kardiovaskulaarse-renaalse-metaboolse sündroomi (KRMS) kujunemise riskile. Jälgiti 1997 isiku kehamassiindeksi (KMI) dünaamikat 36 aasta jooksul alates 6.–18. eluaastast. Osalejad jaotati nelja rühma vastavalt KMI muutustele lapsepõlvest kuni keskeani: kontroll (KMI püsis pidevalt normaalsena), arenev ülekaal (lapsena KMI normaalne, hiljem tekkis ülekaal), püsiv ülekaal ja KMI normaliseerumine (lapseea ülekaal normaliseerus keskeaks).
Andmete analüüsil ilmnes, et isikutel, kel lapseeas oli normaalne kehakaal, kuid hiljem ülekaal, oli võrreldes kogu elu normaalkaalus püsinud isikutega pea 5 korda suurem subkliinilise ja pea 6 korda suurem kliiniliselt väljendunud KRMSi risk. Isikutel, kel lapseeas oli suurenenud kehakaal, mis normaliseerus täiskasvanueas, oli KRMSi risk sarnane nendega, kes kogu eluaja vältel olid olnud normaalkaalus. Uuritud isikutel avaldus KRMS kardiovaskulaarsete häiretena (südamepuudulikkus, rütmihäired, hüpertensioon), neerufunktsiooni häirete ja albuminuuriana ning metaboolsete häiretena (diabeet, düslipideemia) kas sümptomiteta, subkliinilise, või kliiniliste nähtudega vormina.
Uuringu põhjal on liigse kehakaalu langetamine alates lapseeast oluline KRMSi ennetav tegur kogu eluks.
Refereeritud
Wang Y, Yang Y, Chen J, et al. Transition of BMI status from childhood to adulthood and cardiovascular-kidney-metabolic syndrome in midlife: a 36-year cohort study. Diabetes Care 2025;48:2045–53.