Rasvumine on seotud suurenenud riskiga haigestuda kardiovaskulaarsetesse haigustesse, teist tüüpi diabeeti (T2D) ja mõne paikme vähki. Magnetresonantstomograafia (MRT) meetodite areng on teinud võimalikuks kvantitatiivselt mõõta rasvkoe paiknemist erinevates keha piirkondades ja esialgsed tulemused on näidanud, et rasvkoe liigne ladestumine keha eri piirkondadesse seondub erinevate kardiometaboolsete riskitegurite vallandumisega.
Mitme Saksamaa ülikooli teadlaste koostöös mõõdeti MRT meetodil rasvkoe ladestumist luuüdis, maksa, neeru ja pankrease koes, skeletilihastes, nahaalusi ning epikardis 299 täiskasvanud isikul. Liigse rasvkoe kogunemise järgi eri kehapiirkondades eristati kokku neli erinevat liigse rasvkoe ladestumise alatüüpi, viiendana soodsa riskiprofiiliga referents-alatüüp. Erinevad rasvakogunemise alatüübid olid võrreldes referents-alatüübiga erineval määral seotud suurenenud kardiovaskulaarse haigestumise või T2D kujunemise riskiga. Suurim, 3,8-kordne kardiovaskulaarne risk oli kahe alatüübi korral, mida iseloomustasid ühel juhul rohke rasvkoe kogunemine luuüdis ja skeletilihastes (rasva 26,3% versus 11,4%) ning teisel juhul liigne rasvaladestumine pankreases (rasva 25% versus 3,7%). Suitsetajatel ja nooremaealistel isikutel, kel esines arteriaalne hüpertensioon, ilmnes rohke rasva ladestumine maksas (rasva 17,7% versus 3,7%) ja 2,8-kordne kardiovaskulaarne risk.
Autorite hinnangul võimaldab rasvkoe ladestumise hindamine erinevates keha piirkondades määrata konkreetse isiku kardiovaskulaarset ja -metaboolset riski ja rakendada personaalset ravi. Üksnes kehakaalu, vööümbermõõdu ja kehamassiindeksi mõõtmine seda ei võimalda.
Refereeritud
Grune E, Nattenmüller J, Kiefer LS, et al. Subphenotypes of body composition and their association with cardiometabolic risk – Magnetic resonance imaging in a population-based sample. Metabolism 2025;164:156130.