Tartu Ülikoolis väärtustatakse, tunnustatakse ja toetatakse head õpetamist. Nii on kogu akadeemiline pere – tudengitest professoriteni – ühiselt kokku leppinud „Õpetamise heas tavas“.
Kokkuvõtlikult tähendab see õppimise- ja õppijakesksust, tagasiside väärtustamist, õppimist ja õpetamist soodustavat keskkonda, teaduspõhisust, vastastikust lugupidamist, austust ning eri poolte koostööd, teooria sidumist praktikaga. Lisaks on rõhutatud loovuse ja ettevõtlikkuse arendamist, mõlema, nii õppejõu kui ka üliõpilase eneseanalüüsi ning pidevat individuaalset arengut, oskust seada õpieesmärke ja kavandada oma karjääri.
Kuidas on need väärtused tagatud, nendest lähtumist soodustatud meditsiinivaldkonnas ning õpetavas haiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumis?
Mida tähendab õppejõu ameti väärtustamine?
Kõik algab sellest, kuidas end selles ametis tuntakse. Kui ülikoolis on tavapärane, et kombineeritakse omavahel teaduse tegemine ja õpetamine, siis meditsiinis on üsna ootuspärane, et lisaks teaduse tegemisele ja õpetamisele eeldatakse arst-õppejõult ka kliinilist kogemust ehk töötamist arstina. See teeb olukorra keeruliseks. Kui juba nõudmisi ja ootusi teadustöö ja õppetöö vahekorrale on raske täpselt sõnastada, siis lisades siia veel kolmanda komponendi, läheb olukord veel komplitseeritumaks. Ideaalis peaks need komponendid õpetavas haiglas olema heas tasakaalus, aga tegelikkus näitab vastupidist.
Enamik kliinikumi arst-õppejõudusid töötab 0,1 koormusega õppjõuna, mõned 0,2 ja väga vähesed suurema koormusega. Ja selle tillukese koormuse raames peaks tegema nii teadus- kui ka õppetööd. Kuidas identifitseerib ennast sel juhul inimene ise? On täiesti selge, et tõenäoliselt tuntakse end sel juhul pigem arsti kui õpetajana. Teadustöö, mis peaks olema elementaarne, sest hea õpetamine on teaduspõhine ja seda eeldab ka akadeemiline karjäär, pehmelt öeldes kiratseb. Enamikul juhtudel on olukord selline, et pärast doktoriväiekirja kaitsmist, mis on eeldus õppejõuks olemisele, jääb teadustöö tagaplaanile.
Kõiki põhjuseid ei ole süvitsi uuritud, aga lihtne loogika ütleb, et kui töötada täiskoormusega arstina, siis teiste võrdselt tähtsate rollide osa jääb puudulikuks või täiesti olematuks. 0,1 koormust õppejõuna ei taga ka järjepidevat professionaalset arengut. Aega lihtsalt ei ole. Aega ei ole ka teadust teha. Täiskoormusega arsti töö aga valitakse sageli üsna arusaadaval põhjusel – õppejõu ameti vähene väärtustamine väljendub eeskätt palgas. Teine põhjus ilmselt on haiglatöö olemus – patsiendid vajavad ravi iga päev ja see ahel ei katke kunagi. Kui aga õpetavas haiglas jäävad õpetamine ja teadustöö aina enam tagaplaanile, siis tasapisi hääbub nii akadeemiline kultuur kui ka õppe- ja teadustöö traditsioon ja järjepidevus.
Seega, esimene asi on see, et õpetamine ja teadustöö tegemine ülikoolihaiglas tuleks seada omaette väärtuseks – seda peab toetama ning leidma võimalused arst-õppejõudude individuaalseks arendamiseks õppejõu ja teadlasena ning seda arvestama ka karjäärimudelis ja tasustamisel.
Millised on lood õppijakesksusega?
Õppimine on oma olemuselt kõrgel tasemel sotsiaalne praktika, kus oluline ei ole vaid teadmiste omandamine ja vajalike käeliste oskuste treenimine. Vähemalt samavõrra olulised on sotsiaalsed ja personaalsed protsessid, kus teadmisi, oskusi, hoiakuid ja arusaamu moodustatakse üheskoos, s.o suhtlemise, mõtete vahetamise ja arutluste kaudu. Suur roll on ka eeskujudel ja hoiakute omandamisel. See kõik eeldab aga toetavat, vaimset ja kriitilist meelt soosivat keskkonda. Õppeprotsessis tuleb osata anda üliõpilastele piisavalt vabadust ja vastutust, vaid nii saab soodustada aktiivsust ning isiklikku arengut. Oleme arstidena, teadlastena sageli väga rahulolematud ja kriitilised mitmesuguste ühiskonna ja tervishoiu tendentside suhtes. Meie ülesanne ei ole ju ette valmistada noori selleks, et selliste olukordadega kohaneda, pigem peaksime kasvatama noori, kes julgevad oma arvamust avaldada ja ümbritsevat paremaks muuta, kui me ise enam ei jaksa või oleme loobunud sekkumast.
Seega on oluline toetada õppimist, individuaalset arengut ja uurivat meelt. Vähem oluline pole aga ka füüsiline keskkond, mis peab võimaldama sotsiaalset arengut, suhtlemist, kogukonnatunde ja kuuluvuse teket. Kui palju on mõeldud meie õppehoonetes ja haiglas sellele komponendile õppimises? Lihtne ringkäik õppehoonetes ja haiglates näitab, et ei ole selliseid kogunemise ja mõtete vahetamise kohti. Ei ole ka kohti kergeks puhkuseks ja lõõgastumiseks või lugemiseks ja järgmisteks seminarideks valmistumiseks, juhul kui on tekkinud väike paus. Meditsiiniõpe on koondunud meditsiinilinnakusse, kust ülikooli raamatukogu, mis oma õppijakeskusega on näide heast lahendusest, jääb aga üsna kaugele, et seda sobival hetkel kasutada. Miskipärast on õpetava haigla planeerimisel, aga ka mitmete teiste õppehoonete loomisel üliõpilane unustatud. Ise loodan, et selle teema tõstatamisega ning päevakorral hoidmisega tulevad vajalikud muudatused ka selles olulises hea õpetamise tava komponendis.
Mulle väga meeldis see, mida nägin Itaalias Bocconi ülikoolis, kus sõltumata õppekavast oli keset päeva kella 13–14 vahel tunniajane paus, mis oli ette nähtud selleks, et eri valdkondade üliõpilased ja õppejõud saaks just selleks ajaks kokku leppida olulisi kohtumisi, pidada arutelusid ja miks mitte ka lihtsalt ühiselt lõõgastuda selleks loodud sobivas keskkonnas. Mõnusaid nurgakesi ja kohvikuid, kus kohtuda, oli ülikoolis loodud väga mitmeid.
Me ju soovime, et nii õppimine kui ka õpetamine oleks väärtustatud.
Ruth Kalda