Pioglitasoon on tiasolidiindioonide klassi kuuluv diabeedivastane ravim, mis suurendab insuliinitundlikkust ja on kasutusel II tüüpi diabeedi ravis.
Ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. juulini 2013, järelkontrolliga 31. juulil 2014 korraldati 145 806 patsiendiga kohortuuring, mille eesmärk oli võrrelda põievähi esinemissagedust pioglitasooni ja rosiglitasooni, s.o teise tiasolidiindioonide rühma kuuluva ravimi tarvitajatel.
Patsiente jälgiti 689 616 inimaasta jooksul, mil 622 patsiendil diagnoositi esimest korda põievähk (avaldumus 90,2 juhtu 100 000 inimaasta kohta; 95% usaldusvahemik (uv) 83,2–97,6). Haiguse avaldumine võttis keskmiselt 4,4 (kvartiilide vahe 2,5–6,5) aastat. Võrreldes teiste antidiabeetiliste ravimitega on pioglitasoon seotud põievähi suurenenud tekkeriskiga (121,9 vs. 88,9 juhtu 100 000 inimaasta kohta; suhteline risk 1,63; 95% uv 1,22–2,19). Põievähi tekkerisk suurenes pärast pioglitasooni 1,8 aasta pikkust tarvitamist. Haigestumisrisk on ka seotud ravimi annusega. Suurem risk haigestuda esines kumulatiivse annuse juures alla 10 500 mg (kohandatud suhteline risk 1,63; 95% uv 1,02–2,60) ja üle 28 000 mg (1,70; 1,04–2,78) juures. Rosiglitasoon pole seotud põievähi suurenenud tekkeriskiga (86,2 vs. 88,9 juhtu 100 000 inimaasta kohta; 1,10; 0,83–1,47).
Pioglitasooni tarvitamine on seotud põievähi suurema tekkeriskiga, mis sõltub suuresti ravimi tarvitamise kestusest ja annusest, rosiglitasooni puhul sellist riski aga pole. See viitab sellele, et haigestumisrisk on ravimispetsiifiline ega ole iseloomulik tiasolidiindioonide ravimirühmale.
Refereeritud
Tuccori M, Filion K, Yin H, Yu O, Platt R, Azoulay L. Pioglitazone use and risk of bladder cancer: population based cohort study. BMJ 2016;352:i1541.