Lõuna-Rootsi Skane maakonna elanike epidemioloogilisel uuringul selgitati osteoartroosiga haigete surmapõhjusi. Uuringusse kaasati 469 177 elanikku vanuses 45–84 eluaastat (neist mehi 41%), kelle hulgast oli 34 699 isikul aastatel 1998–2003 diagnoositud perifeersete liigeste osteoartroos. Neist 15901 isikul diagnoositi põlveliigese ja 9347 isikul puusaliigese artroos. Ülejäänud juhtudel oli tegu randmeliigese või teiste perifeersete liigeste osteoartroosiga. Üldiselt ei ilmnenud erinevusi osteoartroosiga haigete surmapõhjustes. Samas ilmnes põlve- ja puusaliigese artroosiga haigete hulgas suurem suremus kardiovaskulaarsetesse haigustesse (peamiselt südamepuudulikkus või koronaarhaigus) sõltuvalt haiguse kestusest. Näiteks oli haigete grupis, kel põlveliigese artroos oli kestnud 9–11 aastat, suremus kardiovaskulaarsetesse haigustesse 16% võrra suurem kui samasooliste ja samas vanuses isikute seas, kel ei olnud põlveliigese artroosi.
Uuringu autorid oletavad, et puusa-ja põlveliigese artroosiga haigetel häirub oluliselt liikumisvõime, nad on vähem füüsiliselt aktiivsed, neil tõuseb sageli kehakaal. Nii vähene füüsiline aktiivsus kui ka ülekaalulisus on tõsised kardiovaskulaarsete haiguste riskitegurid. Seda tuleb suurte liigeste artroosiga haigete käsitlemisel arvestada ja rakendada aktiivset taastusravi.
Refereeritud
Turkiewicz A, Kiadaliri AA, Englund M. Cause-specific mortality in osteoarthritis of peripheral joints. Osteoarthritis Cartilage 2019;27:648–654.