Glükagoonilaadse peptiidi-1 retseptori (GLP-1) agonist semaglutiid ja samaaegselt glükoosist sõltuva insulinotroopse polüpeptiidi (GIP) retseptori ning GLP-1 retseptori agonist tirsepatiid on kasutusel veresuhkru ohjamiseks 2. tüüpi diabeedihaigetel ja ka kehakaalu langetava ravimina sõltumata diabeedi olemasolust või puudumisest.
USA Harvardi ja Saksamaa Müncheni ülikooli koostöös uuriti tirsepatiidi ja semaglutiidi mõju säilinud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkuse (SPsVF) kulule 2. tüüpi diabeediga patsientidel. Semaglutiidi ja tirsepatiidi tõhusust hinnati 52 nädalat kestnud ravi toimel SPsVF tõttu korduva hospitaliseerimise vajaduse ja üldise suremuse vähendamisel võrreldes diabeediravimi dipeptidüülpeptidaas 4 inhibiitori sitagliptiiniga, mida manustati platseebona.
Sitagliptiiniga võrreldes vähenes SPsVF tõttu hospitaliseerimine või üldine letaalsus semaglutiidiga ravitute rühmas 52% ja tirsepatiidiga ravitute rühmas 42% võrra. Tirsepatiidi tõhusus SPsVF nähtude leevendamisel ja suremuse vähendamisel ei erinenud oluliselt semaglutiidi omast (riskisuhe HR 0,86). Kumbagi ravimi kasutamisel ei ilmnenud olulisi kõrvaltoimeid.
Kardiometaboolsete häiretga, sealhulgas rasvunud ja 2. tüüpi diabeediga patsientidel kujuneb sageli SPsVF. Semaglutiid ja tirsepatiid on kehakaalu langetava ja veresuhkru taset reguleeriva toime kõrval ka soodsa toimega SPsVF nähtude leevendamisel.
Refereeritud
Krüger N, Schneeweiss S, Fuse K, et al. Semaglutide and tirzepatide in patients with heart failure with preserved ejection fraction. JAMA 2025;334:1255–66.