Teist tüüpi diabeeti põdevate inimeste hulgas esinev suurem risk võrreldes üldrahvastikuga surra ükskõik millisel põhjusel ning südame-veresoonkonnahaiguste tagajärjel ei ole täpselt teada. Registripõhises uuringus hinnati neid riske, lähtudes teist tüüpi diabeeti põdevate inimeste veresuhkru väärtustest ja neerudega seotud komplikatsioonidest.
Uuringusse kaasati teist tüüpi diabeediga patsiendid, kes olid registreeritud Rootsi riiklikus diabeediregistris 1. jaanuaril 1998 või hiljem. Iga patsiendi kohta valiti viis inimest kontrollrühma, seejuures olid need isikud umbes samas vanuses, samast soost ja pärit samast piirkonnast. Kõiki uuringus osalejaid jälgiti 31. detsembrini 2011. Jälgimine toimus Rootsi surmapõhjuste registri alusel.
Keskmine jälgimise aeg diabeeti põdevate inimeste rühmas oli 4,6 ja kontrollrühmas 4,8 aastat. 435 369st diabeedipatsiendist suri 77 117 (17,7%) ning 2 117 483st kontrollrühma isikust 306 097 (14,5%) – kohandatud riskide suhe 1,15 (95% usaldusvahemik ehk uv 1,14–1,16). Südame-veresoonkonnahaigustesse suri diabeedihaigete rühmas 7,9% ning kontrollrühmas 6,1% – kohandatud riskide suhe 1,14 (95% uv 1,13–1,15). Suurem risk surra nii kõikidel põhjustel kui ka südame-veresoonkonnahaiguste tõttu suurenes diabeedihaigete rühmas noorema vanuse, halvema glükeemilise kontrolli ning raskemate neerutüsistuste korral. Nooremate kui 55aastaste patsientide puhul, kelle glükohemoglobiini tase oli 6,9% või vähem, oli risk surra ükskõik mis põhjusel suurem kui kontrollrühmas – riskide suhe 1,92 (95% uv 1,75–2,11); vastav riskide suhe 75aastaste ja vanemate inimeste hulgas oli 0,95 (95% uv 0,94–0,96). Võrreldes normoalbuminuuriaga alla 55aastaseid patsiente, kelle glükeeritud hemoglobiin oli võrdne või väiksem 6,9%-st, kontrollrühma normoalbuminuuriaga patsientidega, oli riskide suhe 1,6 (95% uv 1,4–1,82); vastav riskide suhe 75aastaste ja vanemate inimeste hulgas oli 0,76 (95% uv 0,75–0,78).
Suremus teist tüüpi diabeeti põdevate inimeste hulgas võrreldes ülejäänud rahvastikuga varieerub suurel määral ning on mõnes patsientide rühmas suurem kui üldrahvastikus, mõnes aga hoopis väiksem. Suremuse määra mõjutavad nii vanus, glükeemiline kontroll kui ka neerutüsistuste raskusaste.
Refereeritud
Tancredi M, Rosengren A, Svensson AM, et al. Excess mortality among persons with type 2 diabetes. N Engl J Med 2015;373:1720–32.