Uudised – oktoober 2025

Väiksemas koguses suhkru tarvitamine elu algul tagab parema kardiovaskulaarse tervise kogu eluks

Levinud hinnangute kohaselt on inimene oma elu esimese 1000 päeva jooksul (alates viljastumisest kuni 2 aasta vanuseni) äärmiselt tundlik erinevate keskkonnamõjude, sealhulgas suhkrusisalduse suhtes nii lootena ema dieedis kui ka imiku ning väikelapsena talle pakutavas toidus. Liigne suhkru kasutamine sel perioodil halvendab kardiovaskulaarset tervist kogu eluks.

Teise maailmasõja ajal kehtestas Ühendkuningriigi valitsus aastatel 1942–1953 range piirangu suhkru tarbimisele. Kõik elanikud, ka lapsed ja rasedad, võisid osta kuni 230 grammi suhkrut nädalas ja kuni 340 grammi maiustusi kuus.

Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis Ühendkuningriigi biopanga andmeil aastatel 1951–1953 sündinud isikute haigestumist südame-veresoonkonnahaigustesse. Võrreldi suhkrutarbimise piirangust mõjutatud 40 063 isiku haigestumist suhkrupiirangust mitte mõjutatud 23 370 isiku haigestumise ja suremusega kardiovaskularsetesse haigustesse täiskasvanueas.

Võrreldes alates viljastumisest kuni kahe aasta vanuseni suhkrupiirangust mõjutatud inimeste kohordi haigestumisega südame-veresoonkonnahaigustesse oli suhkrupiirangust mitte mõjutatud kohordis haigestumus koronaarhaigusse 25%, südamepuudulikkusesse 26%, rütmihäiretesse 24%, insulti 31% ja suremus kardiovaskulaarsetesse haigustesse 27% võrra suurem.

Uuring kinnitas elu algul väiksemas koguses suhkrutarbimise positiivset mõju kardiovaskulaarsele tervisele täiskasvanueas. Autorite hinnangul vastavad Ühendkuningriigis teise maailmasõja ajal kehtestatud suhkrutarbimise piirangud – sealhulgas rasedatele ja lastele ööpäevane tavatoidule lisaks tarbitav suhkru kogus alla 40 grammi ja kuni 2aastaste väikelaste toidule suhkru lisamise keelamine –  ka tänapäevastele suhkru tarbimise soovitustele.

Refereeritud

Zheng J, Zhou Z, Huang J, et al. Exposure to sugar rationing in first 1000 days after conception and long term cardiovascular outcomes: natural experiment study. BMJ 2025;391:e083890.