Sissejuhatus

Rasedus on organismi loomulik seisund, mille jooksul võib esineda haigestumisi või traumasid, mille puhul on vaja kliinilises praktikas teha täiendavaid radioloogilisi uuringuid. Mossmani jt (1982) andmetel võib tuvastamata raseduse I trimestris sooritatud uuringute hulk ulatuda kuni 1%-ni kõigist fertiilses eas naistele sooritatud kõhupiirkonna uuringutest (1). Ligi 6–7% rasedatest saab raseduse jooksul trauma, mis on fertiilses eas naiste surma peamine põhjus sünnistusabi järel (2). Varem teadaoleva raseda patsiendi uurimine sellise meetodiga, kus kasutatakse ioniseerivat kiirgust, peab olema kaalutletud otsus, et vältida võimalikku kiirgusdoosist tulenevat ohtu ja samal ajal tagada adekvaatne diagnostika haigusseisundi hindamisel. Tegemist on olukorraga, mille puhul on kliinilises praktikas vaja täpsemaid juhiseid. Ülevaateartikli eesmärk on selgitada enam levinud radioloogiliste, eeskätt selliste uuringute mõju, kus kasutatakse ioniseerivat kiirgust, neelduvaid kiirgusdoose ja potentsiaalset ohtu rasedale ning lootele.Eesti Arst 2015; 94(3):139–146