Sissejuhatus

Pankrease siirdamine on saanud enamikus arenenud riikides oluliseks ravivõtteks tüsistunud diabeedi ravis. Selle peamine näidustus on I tüüpi diabeedist tingitud diabeetiline nefropaatia, kus patsiendid vajavad neeru siirdamist – pankrease täiendav siirdamine ja sellega diabeedi likvideerimine parandab oluliselt nende patsientide siirdamisjärgset elukvaliteeti, pikendab eluiga ja peatab või aeglustab diabeedi sekundaarsete tüsistuste arengut.

Harvadel juhtudel tuleb pankrease siirdamine arvesse ka eraldi, s.o ebastabiilse I tüüpi diabeedi korral, kui esinevad eluohtlikud hüpoglükeemiad.

Üksikjuhtudel tuleb pankrease siirdamine arvesse samal ajal ka koos teiste soliidorganitega (nt maksaga, kopsuga, peensoolega) neil haigetel, kes põevad I tüüpi diabeeti.

Nüüdisaegse operatsioonimetoodikaga on suudetud vähendada tüsistuste osakaalu ja letaalsus jääb alla 1%. Immunosupressiooni areng on viinud pankrease siiriku prognoositava funktsiooniperioodi pikaks, enam kui 50%-l juhtudest kestab see üle 10 aasta.

Alates 2015. aastast on pankrease transplantatsioon kättesaadav ka Eesti patsientidele. Prognoositav aastane vajadus pankrease siirdamise järele on 5–10 juhtu aastas.

Eesti Arst 2016; 95(4):226–232