Sissejuhatus

Paraneoplastilist autoimmuunsust on täheldatud peaaegu kõikide kasvajate korral, kuid selle väljendused ning patogenees on väga varieeruvad. Autoimmuunne kahjustus võib tabada eri elundisüsteeme: tuntakse neuroloogilisi, dermatoloogilisi, hematoloogilisi, reumatoloogilisi ja süsteemseid sündroome. Tekkemehhanismidest eristatakse neoplastilisi tsentraalse immuuntolerantsuse häireid, perifeerse immuuntolerantsuse iseärasusi ning antigeenide avaldumishäireid. Paraneoplastilised sündroomid võivad nii eelneda kui ka järgneda kasvaja diagnoosile või koguni viidata veel avastamata kasvaja paikmele. Autoimmuunsed nähud võivad kaduda või taandareneda põhihaiguse ravi järel, kuid mõnedel juhtudel peab kiiresti alustama immuunsupresseerivat ravi, et vältida pöördumatute kahjustuste teket. Paraneoplastilise autoimmuunsusega patsientidel on kirjeldatud paremat prognoosi võrreldes nendega, kellel sama kasvaja esineb isoleeritult. Arvatavasti peegeldab autoimmuunsus sel puhul tugevamat immuunvastust ka kasvaja enese vastu.

Eesti Arst 2017; 96(5):259–265