Sissejuhatus

Haiguse tõttu muutunud koe uuringu käsitluses leiab lisaks traditsioonilistele meetoditele üha enam rakendust digitaalne uurimine. Ligi kakskümmend aastat vanas valdkonnas tõi olulisima arengu kaasa tervikslaidi digiteerimise tehnoloogia, mille tulemusena saadud digitaalsed koelõigud on sobivaks andmestikuks masin- ja süvaõppel põhinevatele arendustele. Teema aktuaalsusele viitab viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud virtuaalmikroskoopia ja digianalüüsi (nimetatakse kokku ka digipatoloogiaks) kasutamine diagnostilise meetodina, seda nii infotehnoloogilise arenduse, teaduslike rakenduste kui ka kliinilise kasutamise vallas. Digitaalne patohistoloogiline diagnostika leiab kliinilist rakendust rutiinsete ülesannete automatiseerimisel, näiteks kasvajamarkerite hindamisel. Tulevikuperspektiive nähakse uute prognostiliste markerite leidmises, koe virtuaalses värvimises, morfoloogilise ja molekulaarpatoloogilise info ühendamises ning kolmemõõtmelise kujutise loomises.