Sissejuhatus

Taust ja eesmärgid. Krooniliste haigustega seotud kommunikatsiooni käsitlus on liikunud suunas, kus patsientidele antakse võimalus osaleda oma haigusega seotud otsuste tegemises, aga ka vastutus nende eest. See on toonud tähelepanu keskpunkti ka haigusega seotud infovajaduse ning infootsingulise aktiivsuse. Sellest tulenevalt on seatud eesmärgiks selgitada, mil määral ja viisil patsientide iseseisvust ja aktiivsust info otsimisel haiguse kohta saab toetada. Metoodika. Uurimuses on kasutatud nii kvantitatiivset (küsimustik) kui ka kvalitatiivset (küsimustiku vabad vastused ning täiendavad intervjuud) käsitlust. Tulemused ja järeldused. Infootsinguline aktiivsus ja varasem meediatarbimise harjumus on seotud – inimene, kes aktiivse meediatarbijana kasutab mitmekesiseid infokanaleid, jätkab seda praktikat ka haiguse kohta info otsimiseks. Omavaheline seos esineb haiguse kestuse ja Parkinsoni haiguse seltsi kuulumise vahel: pikem haiguse kestus soodustab seltsiga ühinemist, mistõttu muutub selts pikaajalistel haigetel arsti kõrval oluliseks infoallikaks. Haiguse varasemates faasides on olulised muud infoallikad (meedia, sh uus meedia), mistõttu on oluline nii nende arendamine kui ka tugi nendest saadava info mõtestamisel. Haigusega kohanemisel on lisaks biomeditsiinilisele teabele oluline ka info haiguse sotsiaalse tähenduse ja suhete muutumise kohta. Vajalik info peab olema situatiivselt kättesaadav erinevatest allikatest (sh interneti- ja mobiilipõhisena) ning vajaduse korral väikeste osade kaupa, mis võimaldaks ka kordamist. Vastasel korral ei võeta infot omaks, sest puudub (emotsionaalne) valmisolek näha liiga kaugele tulevikku. Sama barjäär mõjutab ka seltsi kui infoallika ja resotsialiseerija kasutamist.Eesti Arst 2014; 93(2):76–82