UURIMUS – Aprill 2017

Perearstide kvaliteedisüsteemi mõju perearstide ja eriarstide visiitide ning haigla voodipäevade arvule

Autorid: Merilind et al.

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taust. Eestis rakendus perearstide kvaliteedisüsteem (PKS) 2006. aastal, et soodustada kvaliteetsete teenuste osutamist ja vähendada eriarstiabi vajadust.

Eesmärk. Uurida PKSi mõju perearstide (PA) ja eriarstide (EA) visiitide ja haigla voodipäevade arvule.

Metoodika. Esimeses uuringus kasutati Eesti Haigekassa andmeid 2006.–2011. aastal kõikide Eestis töötanud PAde kohta. PAd jagati kahte rühma – PKSiga liitunud ja PKSiga mitteliitunud – ning võrreldi PA ja pereõe (PÕ) töökoormust kahes rühmas. Teises uuringus moodustati juhuvalimi alusel kõikidest Eestis töötanud PAdest PKSis saavutatud tulemuse alusel kaks rühma: PAd, kes said tulemuse „väga hea“, ja PAd, kes said tulemuse „puudulik“. Uuriti mõlema grupi hüpertensiooni (HT) ja 2. tüüpi diabeeti (DIAB2) põdevate patsientide visiitide arvu ühe kalendriaasta (2014) vältel ning PKSi mõju PA ja EA visiitidele ning haigla voodipäevade arvule.

Tulemused. PKSiga liitunud PAdel oli rohkem esmaseid ja korduvaid visiite ning suurem PÕ visiitide arv võrreldes PKSiga mitteliitunud PAdel. PKS avaldas mõju ka EA visiitide arvule ja haigla voodipäevade arvule. Võrreldes visiitide arvu PAdel, kelle tulemus oli „puudulik“, nendega, kelle tulemus oli „väga hea“, erines keskmine visiitide arv perearsti juurde oluliselt: HT-patsientidel vastavalt 6,71 ja 8,18 (p < 0,01) ning DIAB2-patsientidel 7,73 ja 9,52 (p < 0,01). EA visiitide arv oli HT-patsientide rühmas vastavalt 4,54 ja 4,64 (p < 0,01) ning DIAB2-patsientide seas 5,65 ja 5,91 (p = 0,68) ning keskmine haigla voodipäevade arv oli HT-patsientidel vastavalt 2,30 ja 2,13 (p < 0,01) ning DIAB2-patsientidel 3,35 ja 3,04 (p < 0,05).

Järeldused. PKS suurendab PA ja PÕ töökoormust. Tulemus „väga hea“ PKSis suurendab nii PA kui ka EA töökoormust. Haigla voodipäevade arv oli väga hea tulemuse saanud PAde patsientide puhul mõnevõrra väiksem.

Eesti Arst 2017; 96(4):199–205