Sissejuhatus

See, mis toimub ja ümbritseb loodet emaüsas, määrab tema tervise hilisemas elus. Hüpotees, mille kohaselt täiskasvanuea haigused programmeeritakse juba looteeas, on leidnud kinnitust mitmetes viimastel aastakümnetel tehtud uuringutes. Ülevaateartikli eesmärk on koondada nüüdisaegsed andmed erinevate abistavate reproduktiivtehnoloogiate, preeklampsia, raseduseelse ja -aegse diabeedi, ema alatoitumise ja ülekaalu ning rasedusaegse psühholoogilise stressi seoste kohta lapse tervisega hilisemas eas. Abistavat reproduktiivtehnoloogiat on seostatud lapsel kardiovaskulaarsete haiguste (kõrgenenud vererõhk, endoteeli düsfunktsioon) ja astma suurema tekkeriskiga. Emaüsas preeklampsiale eksponeeritud lastel on hilisemas elueas leitud kõrgemaid arteriaalse vererõhu väärtusi ja suuremat kehamassiindeksit, endoteeli düsfunktsiooni, suuremat riski insuldi, epilepsia, tserebraalparalüüsi ja südame-veresoonkonnahaiguste tekkeks. Ema rasedusaegne hüperglükeemia seondub lapsel 2. tüüpi diabeedi ja metaboolse sündroomi olulise tekkeriskiga. Ema rasedusaegse alatoitumise mõju lapsele kirjeldas juba 20 aastat tagasi epidemioloog David Barker. Barkeri hüpoteesi järgi esineb rasedusaegse alatoitumisega emade lastel sagedamini kardiometaboolseid tüsistusi, nagu metaboolne sündroom, ateroskleroos. Emal rasedusaegne tugev emotsionaalne stress võib soodustada lastel kognitiivsete ja käitumuslike häirete, kardiometaboolsete ning neuropsühhiaatriliste haiguste teket.