Sissejuhatus

Meie ei tarvitse üksteist idealiseerida, me teame, et aeg-ajalt meie vahel väärmõistmist ja lahkuminekut võib sündida, kuid niisama kindlasti teame – meil ei ole kedagi teist peale soomlaste ja soomlastel ei ole kedagi teist peale meie. Me peame üksteisega läbi ajama.
(Friedebert Tuglas, „Soome sild“, kogumikust „Aja kaja“, 1919)
Eesti kirjandusklassiku ligi aastasaja eest kirja pandud mõtted ei pruugi tänapäeva maailmas täiel määral kehtida. Toona üsnagi piiratud kontakte võimaldanud maailm on muutunud avatuks. Samas on Soome võimaldanud eestlastele vaadata sinna, kuhu meie pilk muidu ei oleks ulatunud. Käesolevas essees on püütud meenutada ja analüüsida üht niisugust võimalust.

Eesti Arst 2011; 90(6):274–279