Sissejuhatus

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus (TÕEN) on kõige sagedasem liigesenihestus inimesel. Korduva nihestuse tekke oht on eriti suur noortel aktiivsetel inimestel, kirjanduse andmetel esimese kahe aasta jooksul kuni 87%-l. Korduva nihestuse tekke võimalust määrab eesmise kapsulolabraalse kompleksi (KLK) ja Hilli-Sachsi tüüpi õlapähiku tagumis-ülemise osa luulis-kõhrelise vigastuse ulatus. Seda tüüpi vigastusi esineb õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral kirjanduse andmetel kuni 100%-l juhtudest. Oluline on hinnata luulise vigastuse ulatust kompuutertomograafilise uuringuga, et otsustada edasine ravitaktika. Üldtunnustatud meetodiks õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral on konservatiivne ravi: immobilisatsioon. Immobilisatsiooni aja ja asendi suhtes pole kirjanduse andmetel ühtset seisukohta. Paremaid tulemusi annab operatiivne ravi eriti noorte inimeste puhul. Operatiivse meetodi valik oleneb TÕENiga kaasnevate luudefektide ulatusest. Kasutusel olev artroskoopiline õlaliigese stabiliseerimine vigastatud struktuuride anatoomilise taastamisega ägedas perioodis on kujunenud valikmeetodiks pehme koe vigastuse ja luufragmentide esinemise korral. Suurte ja taastamatute luuvigastuste korral on enim kasutusel nn luuploki (Latajet, Bristow) operatsioonitehnikad.

Eesti Arst 2012; 91(5):242–247