Sissejuhatus

Maksarasvtõbi on sage haigus, mida arvatakse esinevat 20–40%-l Euroopa ja PõhjaAmeerika inimestest. Enamikul maksarasvtõve patsientidest on veel vähemalt üks metaboolse sündroomi tunnus ja seega võib maksarasvtõbi olla metaboolse sündroomi (abdominaalne rasvumine, arteriaalne hüpertensioon, düslipideemia, 2. tüüpi diabeet, insuliiniresistentsus) maksaväljendus.

Maksarasvtõve avaldusvormid on rasvmaks (ingl nonalcoholic fatty liver), steatohepatiit ehk rasvhepatiit (ingl nonalcoholic steatohepatitis) ja steatohepatiidist kujunenud maksatsirroos.

Maksarasvtõve diagnoosimiseks peab olema tõestatud rasvmaksa ja/või steatohepatiidi olemasolu kas ultraheliuuringul või maksabiopsial, patsiendil peaks puuduma alkoholiriskikasutus ja olema välistatud ka teised võimalikud kroonilise maksahaiguse põhjused. Steatohepatiidi diagnoosimisstandardiks on maksabiopsia, mis võimaldab välistada kroonilise maksahaiguse teised põhjused, hinnata steatohepatiidi ning maksafibroosi raskusastet ja seega maksarasvtõve prognoosi.

Tsirroosistaadiumis maksarasvtõve patsiendil soovitatakse maksaanalüüse ning kõhuõõne ultraheliuuringut korrata iga kuue kuu järel. Patsiendi jälgimine söögitoru veenikomude ning maksarakkvähi tekke suhtes ja nii veenikomude kui ka maksarakkvähi edasine käsitlus ei erine teistel põhjustel tekkinud maksatsirroosiga patsientide käsitlemisest.