Sissejuhatus

19. sajandi lõpukümnendil kogus eesti ühiskonnas hoogu karskusliikumine. Sama ei saa öelda kohaliku eliidi – baltisakslaste – kohta. Sakste tõrksus on tähelepanuväärne kas või seetõttu, et nende hulgast võrsus üks eelmise sajandivahetuse juhtivaid meditsiinilise karskustöö propageerijaid Gustav Piers von Bunge, kes suurema osa oma elust veetis Šveitsis Baseli ülikoolis. Bunge püüdis ka oma kodumaal progressiivseid tervishoiuideid propageerida, tuues baltisakslastele eeskujuks eestlasi ja lätlasi. Esialgu võtsid karskusidee omaks baltisaksa naised. Esimese maailmasõja eelõhtul hakkas siiski ka kohalik saksa soost arstkond teemale enam tähelepanu pöörama, jäädes siiski Bungega võrreldes mõõdukamale seisukohale, mille kohaselt on alkoholitarvitamise üle otsustamine iga indiviidi isiklik valik. Baltisakslaste tõrksus karskustöö suhtes lähtus majanduslikust kahjulikkusest nende ringkonnale (riiklik viinamonopol kaotas kõrtsidepidamise õiguse), eriti aga karskusliikumise politiseeritusest. Siin oli oluline roll eesti karskusliikumisel.

Eesti Arst 2015; 94(8):484–489