UURIMUS – Aprill 2015

Puukborrelioos Saaremaal

Autorid: Ülle Parm, Egle Niitvägi, Kaido Beljaev, Tiiu Aro, Evi Aotäht, Kai Raska, Jevgenia Epštein, Marje Oona, Irja Lutsar

Artikli PDF

Sissejuhatus

Taust. Puukborrelioosi riskirühmaks on sageli metsas viibivad isikud. Diagnostika põhineb antikehade sisalduse suurenemisel, kuid pole teada nende foontase ja ELISA-testi tulemuste kinnitamise vajadus immunoblotuuringuga. Eesmärk. Selgitada puukborrelioosivastaste antikehade esinemine tervete jahimeeste vereseerumis ning hinnata ELISA-testi ja immunoblotuuringu omavahelist korrelatsiooni. Meetodid. Saaremaal küsitleti jahimehi (n = 184) varasema borrelioosi võimaliku esinemise suhtes ning määrati IgM- ja IgG-tüüpi antikehad ELISA-meetodil. Perearstide poole pöördunud 181 ELISA-testi järgi positiivse tulemusega (109 testi näitas IgM-tüüpi ja 123 IgG-tüüp antikehi) patsienti anketeeriti ja nende veri testiti üle immunoblotuuringuga. Tulemused. Jahimeestest olid IgG- ja IgM-tüüpi antikehad olemas vastavalt 47%-l ja 5%-l. Metsas käimise sagedus ja puugirünnete osakaal antikehade olemasolu ei mõjutanud, küll aga oli IgG-tüüpi antikehade olemasolu sagedasem vanematel ja pikema jahimehestaažiga isikutel. ELISA-testi immunoblotiga kinnitamisel ilmnes, et IgM- ja IgG-tüüpi antikehade valepositiivseid tulemusi oli vastavalt 24%-l ja 19%-l. ELISA-testi positiivne prognoosiv väärtus IgM-tüüpi antikehade korral oli 76% (95% uv 67–84) ja IgG-tüüpi antikehade korral 81% (73–88). Erythema migrans’i esinemissagedus oli väike ega olnud seotud antikehade positiivsete tulemustega. Järeldused. Seropositiivsus jahimeeste hulgas on suur, mistõttu ei saa pelgalt antikehade ja ebaspetsiifiliste kliiniliste sümptomite alusel puukborrelioosi diagnoosida. ELISA-testi spetsiifilisus on vähene antikehade piiripealsete või nõrgalt positiivsete väärtuste korral ja seega on vajalik tulemused kinnitada immunoblotuuringuga.Eesti Arst 2015; 94(4):203–210